prof. Peeter Järvelaid

Talvel kurgedele mõeldes. Kui ausalt öelda, siis ega kui meie talves lõunamaale ei reisi, siis lumisel ajal me (toone)kurgedele just palju ei mõtle. Aga sel aastal juhtus nii, et minu arvutisse potsatas linnuhuviliste teabeleht nr. 27 „Tiirutaja“ (2014, detsember), kus Margus Ots avaldas valge-toonekure loenduse vahetulemused. Tuleb välja, et möödunud aastal möödus seitsekümmend viis aastat, kui Eestis toimus esimene üleriigiline valge-toonekure loendus. 1939.a. suvel pesitses Eesti alal (tänase lugeja jaoks võrdluse tegemisel tuleb arvestada, et siis arvestati pesitsusala ikka koos kogu Petserimaaga) 320 paari valgeid toonekurgesid. Kui soovida kuidagi hinnata seda meie alal pesitsevate valgete toonekurgede arvu, siis tasub meelde jätta veel üks ajalooline daatum ja see on suvi 1841, kui meie linnuteadlaste andmetel saabus meie alale pesitsema esimene valge-toonekure paar. Ajaloo annaalidesse on kirja pandud, et esimeste valgete-toonekurgede pesa registreeriti meie alal kagu-Eestis ja see asukoht ka tänases maastikus hästi fikseeritav, sest pesa oli tehtud Vastseliina lossi varemetele. Kui meie ise, sattudes Kagu-Eestisse ja Vastseliina ehk eriliselt ei vaimustugi sellest vanast piiskopilossi varemetest, siis ajaloohuvilistele Kesk-Euroopast on see kahtlemata väga põnev, sest nad seostavad seda tänase Euroopa Liidu piiridel oleva kindluse oma ajaloolisse pilti ja neile avaldab Vastseliina igatahes päris tugevat emotsionaalset muljet. Tasub ehk meil endilgi vahel ette kujutada, et tegemist siin vähemalt tuhandeaastane ajalooline kauba- ja sõjateega, mis kulges Tartust läbi Võru (Kirumpää) ja Vastseliina ümbruse Pihkvasse. Selle tee ning Tartu piiskopkonna kaitseks rajati Kirumpääle 13. sajandil teetõkkelinnus. Kuna Pihkva vürstiriik püstitas 1330tel aastatel oma kivilinnuse Irboskale, otse vastu Liivimaa alasid, siis tuli ka Liivimaal ehitada oma linnus piirile või selle vahetusse lähedusse. Linnuse asukohaks valiti kõrge küngas Pihkvasse suunduva muistse kaubatee ääres Piusa jõe kaldal. Nimetatud küngas paiknes vahetult Liivimaa idapiiril ning ta oli kolmest küljest kaitstud veetõketega — künka jalamil suubub Piusa jõkke väike Meeksi oja. Seetõttu oli tegemist ülimalt soodsa asupaigaga. 1342. aastal rajatigi sinna ligikaudu 15x20 meetri suurune ristkülikukujuline mitme meetri paksuste müüridega tornlinnus. Kuna tegemist oli Tartu piiskopkonna alal paikneva uue linnusega, sai ta endale nimeks Neuhausen, mis Lõuna-Eesti murdesse tõlgituna täna muutunud eestikeelseks nimetuseks Vastseliina. Tornlinnuse esimene korrus kujundati piiskopkonnale omaselt lossikabelina, kuhu paigutati imettegev reliikvia Püha Rist. Paavst Innocentius VI kuulutas 1354. aastal igale Püha Risti sisaldava kabeli külastajale 40-päevase patukustutuse, mistõttu õhtumaise maailma idapiiril asuv Vastseliina lossikabel muutus vägagi külastatavaks palverännupaigaks. Üsna varsti pärast tornlinnuse rajamist lisati sellele ristkülikukujuline pealinnus, mille ruumid koondati tiibadesse ümber sisehoovi. Ligikaudsete mõõtmetega 40x70 meetrit hõlmas see enamiku künkast. Varasem tornlinnus, mida sellega seoses kõrgendati, jäi pealinnuse läänetiiva keskossa. 1379. aastal oli pealinnus tõenäoliselt juba valminud, sest siis on Vastseliinat nimetatud juba maa tugevaimaks linnuseks. Hilisematel sajanditel tugevdati ja täiustati linnust veelgi. 15.-16. sajandi vahetuse paiku lisati pealinnuse kirde- ja kagunurkadesse võimsad, ligi 25 meetri kõrgused hoburauakujulised suurtükitornid. Neil tornidel oli rikkalik dekoor kaksikteravkaarsete niśśide ning nendes asuvate sõõrpetikute näol. Nimetatud niśid vahelduvad ristikujutistega, mis on ka loomulik, arvestades linnuse kuulumist Tartu piiskopkonnale. Suured müüri laotud ristikujutised näitasid samas igale idast saabuvale rändajale, et ta on jõudnud õhtumaisele ehk lääne-katoliku usuga maale. Linnuse idaküljele ehitati hiljem veel väike neljatahuline viiekorruseline danskerilaadne torn. Pealinnus ümbritseti eeslinnusega, mille madalam müür püstitati künka servale. Eeslinnuse teepoolsesse kagunurka püstitati seejärel veel madal, kolme kaitsekorrusega ümartorn. Linnuse ehitamine ja täiustamine käis keskajal käsikäes selle purustamisega. Pidi ju iga lõuna poolt Peipsi järve Vene aladelt Eesti aladele tehtud sõjaretk algama Vastseliina linnuse piiramise ja vallutamisega. Seetõttu tänaseni pole kahjuks säilinuid paljutki Vastseliina lossi kunagisest uhkusest, aga siiski sedavõrd palju, et meil võimalik seda kunagist väge ette kujutada. Vaadates neid ajaloolisi daatumeid saab märgata, et valged-toonekured jõudsid Vastseliina piirkopilossi varemetele pesitsema sisuliselt viissada aastat peale selle rajamist. Kui nüüd vaadata Vastseliina tänasele päevale ja ehk võimalusele seda Kagu-Eesti nurka paremini tutvustada ka laiemalt, siis tasukski nii lossi enda ajalugu kui Vastseliinas alguse saanud Eesti valgete-toonekurgede koloonia algust siin tähistada. Võrumaa turismiarendajad võiksid oma kalendritesse kirja panna, et kui aastal 2042 möödub 700 aastat Vastseliina piiskopilossi rajamisest, siis aasta varem saaksid nii meie endi linnuhuvilised kui valge-toonekure uurijad laiemalt tulla Vastseliina, et arutada selle linnu populatsiooni arenguid Eesti alal kahe sajandi jooksul. Keegi ei keela aga meil juba homme, alustada Vastseliina tutvustamist kui valge-toonekure pealinna. Kui Vastseliinast vaid kiviviske kaugusel asuv Obinitsa on aastal 2015 soome-ugri rahvaste kultuuripealinn ning siin osatud isegi väikse seto viguriga väga põnevalt siduda hantide asualal asuva Obi jõe suudmeala ning Vahemere äärne Nizza Kagu-Eesti väikse asundusega ja just läbi sellise vaatenurga hakkavad asjad kuidagi omamoodi elama. Seega, ka Vastseliina – kui kurepealinna tutvustamine, kus iga külastaja saaks endale ka igat-masti kurgega seotud suveniire kaasa osta, on mõte, mida asjaosalistel tasuks kaaluda. Valge- toonekurg – keda me seome rahvapärandis ka lasterikkusega, on ju väga tore positiivne märk, mida Eestis tervikuna ja ka Kagu-Eestis hädasti vaja oleks. Just Kagu-Eestis rännates tulevad meelde Hando Runneli lauluread, et „maa tuleb täita lastega....“

Veel kord ka valgetest-toonekurgedest.....Valgetele toonekurgedele selgelt Eesti alal pesitseda meeldib. Linnu-uurijate uus loendus (mis jätkub ka 2015 aasta suvel) kinnitab, et eelmisel (2014) suvel pesitses meie alal vähemalt 4500-5000 paari valgeid toonekurgesid. Ka olid eelmine aasta hea aasta kurepoegade üleskasvatamiseks. Valged-toonekured kasvatasid möödunud suvel lennuvõimeliseks keskmiselt üle kahe poja iga paari kohta (iga paari kohta 2,08 ja iga edukalt pesitsenud paari kohta ehk kellel oli järglasi 2,57 kurepoega). Just sellisest laste arvust unistavad meie rahvastiku-uurijad, et eesti keel ja kultuur ja kõik tema murded elaks ja õilmitseks ka edaspidi ja meie rahvas kasvaks meie asualal. Kui olen ise olnud tunnistajaks, kuidas Lääne-Virumaal kasvas üleeelmisel suvel meie talu kurepesas suureks neli poega, siis Margus Otsa andmetel oli 2014. aasta suvel Eesti alal registreeritud vähemalt kolm valge-toonekure pesa, kus vanemad suutsid lennuvõimeliseks kasvatada isegi viis poega! See peab olema tõesti väga soodsate asjaolude kokkusattumine, aga kui näha linnu-uurijate fotosid, siis tuleb vaid imestada, et taolised imed meil olemas. Väga põnev on lugeda, et kui me konstateerime, et meie inimesed on väga palju muutnud oma elukombeid mitte vaid viimase kahe sajandi, vaid isegi kahe aastakümne jooksul, siis tuleb välja et ka valge-toonekured meie alal on oma elukombeid kohandanud neid ümbritsevale keskkonnale vastavaks. Kui 1841. aastal ehitas esimene valge-toonekure paar oma pesa piiskopilinnuse müürile, ja vahepeal oli toonekurgede jaoks populaarseks pesitsuskohaks puude latvadesse ehitatud pesad, siis viimasel ajal pidid toonekured ka Eesti alal eelistama pesasid ehitada elektripostide otsa (2014.a. isegi 81,2 % pesasid asusid elektripostidel, 12,5 % korstende otsas ja vaid 6,3 % puude latva ehitatud pesades). Nüüd on linnu-uurijad veidi ka murelikud, sest kui kunagi peaks Eestis algama elektriliinide maa-alla viimise projekt (kaablid), siis võivad väga kiirelt kaduda meile nii omased elektripostide read meie maastikus ja siis võib tekkida oht, kas valged-toonekured suudavad nii kiirest oma pesitsustavasid muuta. Siin huvitav võrdlus Poolaga, kus paistab olevat alanud isegi riiklikult toetatud valgete-toonekurgede toetamise projekt, sest sõites suvel läbi Poola, on maantee ääres näha rohkeid elektripostide otsa rajatud toonekurgede pesaaluseid, mis naljakal kombel väga tööstuslikud välja näevad. Tõsi, vaid pesaalused on kõik nagu ühe stantsi alt tulnud, pesad on ikka igal valgel-toonekure paaril vähemalt veidi selle pere nägu.....