Linnuseisand | Elsa Maasik | Kuldar Sink | Johannes Saarniit | Helju Müürsepp | Liphartid

 

 

Helju Müürsepp Eestimaa kaguserva ja konkreetsemalt Vastseliina kultuurielus on hindamatu väärtusega Helju Müürsepa tegevus rahvatantsuõpetajana ja rahvatantsu massidesse viijana. Ebatavaline pilt, kus pikki kontserte sisustas ainult rahvatants – tantsijad kõige pisematest veteranideni ja alati saalitäiele publikule – seda pole vist olnud mujal Eestimaal. Elujõud ja julgus, liikuvus ja suhtlemisoskus, võime endast anda, midagi vastu nõudmata – see oli Helju, õigemini osa temast.

Helju Müürsepp (neiupõlvenimi Kukk) sündis 25. augustil 1926. aastal Sarus Mõniste vallas. 1933. aastal alustas ta õpinguid Vana-Saaluse algkoolis ning lõpetas 1940.a. kevadel 6. klassi. Sõja-aastate tõttu kaheks aastaks katkenud kooliteed jätkas Helju 1942. aastal Petseri kooli 8. klassis, seejärel 1944. aastal Võru keskkoolis, mille lõpetas 1947. aastal. Koolis ei olnud tal kerge, sest ta isa oli 1944.a. kevadel sunnitud poliitilistel põhjustel lahkuma Rootsi. 1945. a. konfiskeeriti nende vara. Keskkooliaastatel tekkis Heljul huvi spordi vastu. Võru spordikoolis tegeles ta riistvõimlemisega, mängis võrkpalli. Nõnda kujunes ka soov omandada treeneri elukutse Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonnas. Paraku osutus Helju aga kõrgkoolis õppimiseks ideoloogiliselt sobimatuks, sest nõukogude võimu hammasrataste vahele oli jäänud Helju Eesti ajal politseikonstaablina töötanud isa tõttu.

Nõnda sidus Helju Müürsepp enda kogu tulevase elu Vastseliinaga. 1948. aastal sai alguse Helju sportlasetee. Sellesse aega kuuluvad tema esimesed sportlikud võidud murdmaa- ning mäesuustamises, kergejõustikus ja võrkpallis. Vaatamata paljutõotavale sportlasetee algusele tuli vigastuse tõttu see katkestada. Kuigi sport ja sportlikkus olid Heljul esikohal, sidus elutee teda 60 aastaks tantsuga.

Kuni 1953. aastani ei tohtinud Helju töötada enda nime all tantsujuhina, kuna oli õpetamistöö jaoks ideoloogiliselt kõlbmatu, vaid pidi Felix Laia identiteeti kasutama enda töö varjamiseks.

Alates 1956. aastast algas Helju Müürsepa aastakümnetepikkune töö Vastseliina rahvamajas, algul raamatukogus, hiljem tantsurühmade juhendajana. Tänu tööle raamatukogus hakkas Helju koostama rahvatantsukroonikaid. Üheksa käsikirjalist mahukat kroonikat sisaldavad sadu lehekülgi ülestähendusi ja mälestusi rahvatantsust Vastseliinas aastatest 1927–2009.

Töö raamatukogu juhatajana lõpetas Helju Müürsepp 1975. aastal, pühendudes lõplikult rahvatantsurühmade juhendamisele.

Vaatamata raskustele on alates 1950. aastatest Vastseliina tantsurühmad Helju Müürsepa töö tulemusena jõudnud vabariigi parimate hulka. Rahvatantsurühmi on tunnustatud laureaaditiitlitega, 1985. aastal jäädvustati tantsupeo ettevalmistused dokumentaalfilmis ,,Helin'', vabariiklikel võistutantsimistel on jõutud esikolmikusse ning osaletud on välisriikide festivalidel: Saksamaal, Hispaanias, Rootsis, Sitsiilias, Soomes, Lätis ja Venemaal. Alates Helju Müürsepa aegadest on Vastseliina rühmad osalenud igal üldtantsupeol. Tantsurühmade tegevusesse on aastakümnete jooksul olnud haaratud tervete perekondade erinevad generatsioonid: tantsiti vanavanematest lapselasteni.


Helju Müürsepp on end Vastseliina kultuurilukku põlistanud eelkõige traditsioonide algataja, talletaja ja edasiviijana, seda nii rahvatantsurühmade tegevuse kui ka spordi kaudu. Takistused eluteel ületas Helju oma suure tahtejõu ja järjepidevusega, hoolides tantsust ning tantsijatest, kelle tänu ja kordaminekud innustasid Heljut alati.

Helju Müürsepale elu jooksul omistatud aunimetused ja preemiad:

1985 ENSV teenelise kultuuritegelase aunimetus;
1995 Kai Leete nimeline rahvatantsupreemia;
2001 Anna Raudkatsi nimeline preemia elutöö eest;
2001 Valgetähe medal Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest;
2002 Ullo Toomi nimeline auaadress;
2005 Vastseliina valla aukodaniku nimetus ja aukodaniku märk.

2009. aastal 82-aastasena lõpetas Helju Müürsepp tantsurühmade juhendamise. Vastseliina tantsuõpetaja Helju Müürsepp lahkus meie hulgast 10.03.2016. Helju-tädi, nagu teda on kutsunud tantsijate põlvkonnad, motoks oli ,,Tants teeb nooreks'' ning kirgliku ja nooruslikuna jääb Helju Müürsepp ka meie kõigi mälestustesse.

 

Vastseliina linnuseisand

Vanasti elanud Vastseliina linnuses sõjakas isand, kes oma elukoha lasknud hästi kindlaks teha. Oma lossi kaitsmine aga tundunud isandale mõttetu ajaraiskamisena, nii hakanud ta igavuse peletamiseks kord lähemal, kord kaugemal sõjakäikudel käima. Asemikuks määranud pikematel äraolekutel oma tubli teenri.

Kord valmistub isand jälle sõjakäigule minema ja arvab, et enne paari aastat tagasi ei jõua. Kutsub teenri, annab juhatusi ja õpetusi, lõpuks ulatab pisikese karbikese ja hoiatab:

'Pea seda öösel ja padja all ja päeval põues, hoia kui silmatera ja valva kui kõige kallimat varandust. Passi peale, et sina ega keegi teine karbi kaant avama ei kipuks. Kättemaks ei jää tulemata!'

Teener tõotab käsku täita, isand kappab sõtta. Nädal kulub nädala järel, nädalatest saavad kuud, kuudest peagi pikad aastad. Iga päev kaalub teener kallist karbikest peo peal, üha kasvab uudishimu. Lõpuks piilub teener salamahti õige natuke karbi kaane alla. Ei seda oleks tohtinud teha: vurinal lendab laekakesest välja lind, teeb paari tiiru lossi ümber ja vuhiseb siis noolena minema.

Samal õhtul kihutab isand vahule aetud hobusel koju, kargab sadulast, ise üleni verine, nägu surnukahvatu. Kohkunud teener tõttab isandale vastu, pakub kalja, kutsub haavu tohterdama.

Isand käratab teenri peale: 'Miks sa mu keelust üle astusid? Kuidas tohtisid linnu vabadusse päästa? See lind oli mu vihamees - lendas üle mitme mere minuga võitlema, saigi minust jagu. Kõik sinu süü!'

Välgatab mõõk ja teenri pea lendab ainsa ropsuga maha. Tagasi vaatamata ratsutab pahane isand väravast välja, ei jäta endale asemikku, ei anna linnuse kaitsjaile käske ega korraldusi.

Varsti läheb jutt laiali: Vastseliina jäänud isandata, kaitsemeeskond laaberdab niisama ringi. Kuulevad sellest ka kunagised Vastseliina piirajad. Peagi jõuab väesalk samade müüride alla, kust kunagi häbiga taganetud. Suurtükid pannakse tööle, kuulid lendama, sõjapasunad hüüdma. Ei mingit vastu laskmist, väravad pärani lahti. Tungitakse linnusesse, nähakse siin-seal mõnda magavat sõjasulast, notitakse maha. Ei leita Vastseliina keldritest enam suurt midagi, kaitsemeeskond on kõik nahka õginud ja maha müünud. Lossile pannakse tuli otsa ja selleks korraks on sõjakäik lõppenud.

Äkki kihutab lossiisand kohale. Mõned võõrad sõdalased piiravad tulija ümber, vana sõjamees ajab end sirgu, haarab mõõga, lahmib nii, et pead kahekaupa lendavad. Pääseb kuidagiviisi minema ja jätab linnuse saatuse hooleks. Kuid ei ole ta endagi edasine käekäik kiita - ruttab sõjast sõtta, otsib unustust ja leiab surma.

Vastseliina linnust lõhuvad tuuled ja taevaveed. Vanainimesed teavad rääkida, et iga seitsme aasta takka jaaniööl tulevat Vastseliina isand musta täku seljas kunagist kodu vaatama ja endist hiilgust taga nutma. Seisvat mõnda aega varemete vahel ja kaduvat siis korraga nagu maa alla ...

('Vastseliina võlukarp', H. Gustavson 'Igal kohal oma lugu.')

 

Elsa Maasik

Elsa Maasik Elsa Maasik sündis 23. juulil 1908. a. Kaagu talus, muusikalembeses peres. Kodutalus oli kõigil hea lauluhääl ja laulu võis seal tihti kuulda. Kui Elsa suuremaks sirgus laulis ka tema, laulis kodus ja karjas. Isa Paul oli leebe inimene, oma igapäevast tööd tegi ta armastusega ja oskas selle ka oma lastele köitvaks ja huvitavaks muuta. Nii õppisid lapsed tundma töörõõmu, mitte aga töösundust. Elsa isa oli hea pillimees, mängis lõõtsa ja kontrabassi, käis ka Vastseliinas muusikat tegemas. Õpetaja Saarniidu eestvedamisel oli Vastseliina muusikaelu heal järjel, tegutsesid koorid, puhkpilliorkester ja väikesed instrumentaalansamblid. Isa võttis proovidest usinasti osa. Ema, Ella Helene, oli väga töökas, tagasihoidlik ja ääretult aus inimene. Need omadused pärandas ta ka oma lastele.
Kooliteed alustas Elsa Vastseliina algkoolis, kus laulis õpetaja Undritsa juhatusel lastekooris. Vaatamata majanduslikele raskustele, panid ärksad vanemad Elsa edasi õppima Võru Gümnaasiumi. Eelviimases klassis laulis Elsa väikese orkestri saatel ooperikatkendi. Sellesse aega langes ka esimene esinemine avalikkuse ees. Ta laulis oma armastatud õpetaja Juhan Saarniidu poolt Tsolli algkoolis korraldatud tuluõhtul, mille sissetulek läks koolile klaveri ostuks. 1927. a. lõpetas Elsa gümnaasiumi. Võru õpetajate soovitusel suundus ta laulu õppima Tallinna Vironi erastuudiosse. Vironi oli tugev pedagoog, ta sai aru, et erastuudiost on Elsale vähe ja soovitas pöörduda Aleksander Arderi poole Tallinna Konservatooriumis. Arderi klassi üleminekul kerkisid üles majanduslikud raskused. Aastatepikkune õppimine konservatooriumis oli palju kallim kui tunnid erastuudios. Neid väljaminekuid isatalu 4 hektarit katta ei suutnud. Tenno Vironi tegi oma õpilasele julge ettepaneku anda ühine kontsert Võrus. Saadud rahast jätkuski esimese aasta õppemaksuks ja jäi elamisekski. Elsa õppis ka näitekunsti, võttis osa draamastuudio poolt avatud ooperiklassi õppetööst, kus õpetati kirjandust, lavapraktikat, muusika- ja teatriajalugu, liikumist. Kahjuks aasta pärast klass suleti.
Materiaalne olukord oli väga raske. Konservatoorium maksis küll hea õppimise eest stipendiumi ja andis 'priid lõunad', kuid kodusele abile polnud loota. Tuli hoopis abistada nooremaid vendi ja õde, kes õppisid Valgas ja Võrus. Suviti teenis Elsa päevilisena taludes, talvel pidas linnas 'passija', pesunaise või lastepreili ametit.
Elsa tundis, et tema lavaline ettevalmistus muusikalisega võrreldes jäi väga tagasihoidlikuks ning seetõttu püüdis ta end täiendada näitekunstis, otsides rakendust teatris. 1931. aastal Viljandi teatris 'Ugala', seejärel Narva teatris. Siis ta keeldus, ei tahtnud õpinguid katkestada. Ometi võttis ta vastu ettepaneku Pärnu 'Endlast' 1932. aastal. Läks aastaks, jäi aga kolmeks hooajaks. Temast sai primadonna. Operetis oli ta ainuke professionaalse haridusega laulja, kõrgemal igasugust konkurentsi. Sõnalavastustes oli Elsa täielik algaja, kuid kohanes kiiresti. Tegi kaasa paljudes lavastustes.
1935. a. lahkus E. Maasik 'Endlast' ja veel samal aastal lõpetas ta kon- servatooriumi. Kohe avanesid Elsa Maasikule järgmise teatri uksed, pakkudes primadonna krooni 'Vanemuises'.
Aasta hiljem sai Elsa Maasiku laul tunnustuse osaliseks Viinis toimunud rahvusvahelisel konkursil. 1939. aastal täiendas ta end laulu alal Itaalias. Järgnevad traagilised aastad eesti rahva elus katkestasid laulja sidemed Lääne kultuurimaailmaga.
Alates 1935. aastast töötas E. Maasik ooperi- ja operetisolistina 'Vanemuises', aastatel 1942-1963 'Estonias'. Tervelt 30 hooaega töötas ta kutselisel laval. 22 aastat oli ta laulupedagoogiks, viimati Tallinna Riiklikus Konservatooriumis.
Täiesti iselaadsed, südamlikud ja püsivad sidemed on olnud E. Maasikul Võrumaaga. Pingsa teatritöö ja kontserditegevuse kõrvalt leidis ta alati aega tulla esinema võrumaalastele ja seda enam, et tema armastatud vend Artur laulis Võru meeskooris, oli pikka aega selle koori juhatuse esimees.
Pärast raskeid sõjaaastaid selgus, et Elsa oli jäänud oma paljukannatanud sünnimaale ja tulnud Tallinnast sõjapakku sünnikohta Kaagule.
1944. aasta augustis alustas jälle tööd Kandle teater. Elsa Maasiku esimene sõjajärgne etteaste sai teoks Võrus 12. septembril koos Jaroslavlist Võrru jõudnud kunstiansamblite brigaadi liikmete Ants Lauteri, Paul Pinna, Ilmar Tammuri, professor Aleksander Arderi ja teistega. Sama aasta lõpus jätkas Elsa Maasik tööd 'Estonias' ooperi- ja operetisolistina.

Külalisetendused
Elsa Maasiku esinemisi teatrites külalislauljana ei toimunud just sagedasti. Vanemuises töötades mõned etendused 'Estonias' ja vastupidi, kunstidekaadil 1956. Moskvas ja Kiievis 1958. aastal. Riia ooperiteatriga kujunesid aga sidemed nii püsivaks, et 20. jaanuaril 1959. aastal pühitseti seal omapärast juubelit. Sel päeval andis Elsa Maasik Riias oma 50. külalisetenduse. Märgiti veel kolme tähtpäeva: 30 aastat ooperilauljatee algusest, 50. sünnipäev ja 20 aastat esimesest külalisetendusest Riias. Kõike seda tähistasid lõunanaabrid suure pidulikkusega. Läti NSV Ülemnõukogu Presiidium õnnitles Elsa Maasikut aukirjaga ning trükis ilmus päevakohane bro˛üür.
23. juunlil 1968. aastal tähistati Võru 'Kandles' suure pidulikkusega E. Maasiku 60. sünnipäeva. Ürituse eestvedajaks oli naiskoor 'Kannel'.

Kontserditegevusest
Regulaarsed kontsertesinemised algasid juba Pärnus. E. Maasik võttis agaralt osa Mihkel Lüdigi korraldatud rahvakontsertidest 'Endla' saalis. Tartus olid segakavaga kontserdid ülikooli aulas, kirevad õhtud 'Vanemuises'. Kaalukaim esinemine oli Tubina poolt juhatatud sümfooniakontsert, mille kava koosnes Tšaikovski loomingust.
Elsa Maasiku kontserttegevus oli pikka aega seotud Riikliku Akadeemia Meeskooriga. Ta tegi kooriga kaasa ka mitmeid ringreise. Kõige rohkem jäid meelde Moskva 'vallutamine' RAM-i poolt 1946. aasta kevadel, maaliline novembrireis mööda senitundmatuid linnu Krimmis, Kaukaasias, Moldaavias 1950-ndal ning ehtne vene talu 1952. aasta hangedesse uppunud Pensas, kütmata saali ja tuliste aplausidega. 1962. detsembris toimus ringreis Filharmoonia puhkpillikvintetiga marsruudil: Oktjabrsk, Ufaa, Kuibõrev, Kaasan, Jošaar-Ola, I˛evsk.

Riiklikud autasud ja aunimetused

  • 1945 - Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus
  • 1946 - orden 'Austuse märk'
  • 1950 - tööpunalipu orden
  • 1952 - ENSV Riiklik preemia Armu osa täitmise eest E. Kapi ooperis 'Vabaduse laulik'
  • 1952 - ENSV rahvakunstniku aunimetus
  • 1956 - Lenini orden
  • 1958 - ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri seoses 50. sünnipäevaga
  • 1959 - Läti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri seoses tähistamisega Riia Ooperi- ja Balletiteatris.
  • 1970 - ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri seoses V.I. Lenini 100. sünnipäevaga.

Elsa Maasik suri 30. septembril 1991. aastal. 1998. aastal, Elsa Maasiku 90. sünniaastapäeval, paigutati tänuliku Vastseliina valla rahva poolt maantee äärde kaskede alla mälestuskivi.

 

Kuldar Sink

http://www.zzz.ee/edition49/composers/k_sink

 

Johannes Saarniit – Vastseliina kultuuri kandja

Johannes Saarniit Johannes Saarniit sündis 5. märtsil 1898. aastal Tüütsmanni koolimajas Lasva vallas. Johannese lapsepõlv möödus karjapoisina. Kooliteed alustas ta teistest varem, mistõttu lõpetas Tüütsmanni kooli 1908. aastal, kui oli 10-aastane, mil teised tavaliselt hakkasid koolis käima. 1908. aasta sügisel jätkas ta õpinguid Võru linnakoolis, mille lõpetas 1913. aastal ilma kutse-hariduseta, kuna kool oli üldhariduslik. 1913-1918 õppis ta Tartus Rudolf Grivingi muusikakoolis, viimase aasta ta töötas Pauluse kirikukoori juhatajana. Johannese õpinguid Tartus varjutas I maailmasõda, kuid just Tartus juurdus temas huvi kultuuri vastu, mis mõjutas küllaltki tema elukäiku. 1918. aasta suvel korraldasid Saksa okupatsioonivõimud saksa keele kursused Vastseliina kihelkonnakoolis. Seal tekkis mõte moodustada segakoor, sest kõik osavõtjad olid lauluinimesed. Ka Johannes õppis seal, sest osa võisid võtta kõik asjast huvitatud. Laulukoori juhiks valitigi tema, kuna kõik olid teadlikud tema muusikakooliharidusest. Ajapikku hakati ka peoõhtuid korraldama. Kui kursus sai lõpetatud, läks ka segakoor laiali. Kuna Joh. Saarniidul oli kadunud lootus edasi õppida, pidi ta leidma töökoha. 1918. aasta sügisel läks Johannes Saarniidu onu Jaan, kes oli Tsollis õpetaja, rahvaväkke ning Johannes sai selle koha endale. 1918. aasta novembris alustaski Johannes Saarniit Tsolli koolis õpetajatööd. Üksteist aastat hiljem alustas ta õpetajana Vastseliina Algkoolis. Õppetöö kulges esimesel aastal üsna normaalselt, vaatamata suurele koormusele (34 tundi nädalas) ja ruumikitsikusele. Tundide ja õppeainete jaotus tekitas suuri raskusi. Klassikomplektis tuli ühendada õppeained, millel polnud üksteisega mingit sidet. 1930/31 kooliaasta eel toimus suuri muudatusi Vastseliina Algkooli elus. Nimelt läks endine koolijuhataja A.Undritz pensionile ja Vastseliina Vallavalitsus tegi Võrumaa Haridusosakonnale ettepaneku Saarniit uueks koolijuhatajaks registreerida. Otsus kinnitati ja Saarniidust sai uus Vastseliina Algkooli juhataja. 1930/31 õppeaasta kujunes raskeks, kuna õpilasi oli palju, ligi 130, kuid õpetajaid vähe. Väljaspool kooli tuli ülesandeid järjest juurde. Nii valiti Johannnes Saarniit Vastseliina mälestussamba püstitamise komiteesse, kus ta pidi ette valmistama Vastseliina neljanda laulupäeva, mis toimus 1931. aastal ja mille sissetulek läks mälestussamba püstitamise fondi. Komitee ülesandeks oli raha hankimine projekti saamiseks ja muu sellega seonduv. Raha saamiseks korraldati näitusmüüke ja laulupäev. Samba projekti saamiseks soovitas kunstnik J.Vahtra välja kuulutada võistluse. Võitis kujur M.Saksa kavand: põlvili langenud haavatud sõduri kuju graniitsambal. Mälestussamba püstitamise kohaks valiti apteegimaja ees olev kolmnurkne väljak. Samba avamine toimus 18. oktoobril 1931. aastal kaitseministri A.Kersemi ja kõrgemate ohvitseride osavõtul. Nõukogude korra ajal, 1948. aasta augustis, mälestussammas purustati. Taasavamine toimus 16. oktoobril 1988. aastal. Uueks,väljaspool kooli kerkinud ülesandeks oli Vastseliina Ühispanga juhatuse esimehe ülesannete langemine Saarniidule. Ta töötas selle koha peal umbes aasta ja täitis oma ülesande. Kool ja kultuuritöö vajasid teda rohkem. 1931. aasta oli tähtis ka muusikaelus. Koolimaja alumises klassis toimusid laulukoori-, puhkpilli- ja salongiorkestri harjutused Saarniidu juhatusel. 1931. aasta 25. mail toimus Räpinas laulupäev, millest ka Vastseliina segakoor osa võttis. 1931/32. aastal tuli Johannes Saarniidul Laulu- ja Mänguseltsi tegelastega mitu pidu korral-dada. Oli traditsiooniks saanud, et Laulu- ja Mänguselts korraldas pidusid jõulude, lihavõtte-pühade ja suviste teise püha õhtul ning ka jaanipäeval. Igal aastal esitati vähemalt 3-4 näidendit. Laulumängud meeldisid rahvale väga. 1932. aasta 21. augustil toimus Saaluse laulupäev, kus tuli üldjuhiks olla Johannes Saarniidul, nagu esimesel ja teiselgi laulupäeval 1927 ja 1930. Kõik need laulupäevad toimusid Uue-Saaluse pargis ja nende peamiseks korraldajaks oli Siksali Algkooli juhataja Oskar Nagel. 1932/33. kooliaastal õpilaste arv kasvas ja Vastseliina Algkool sai tänu sellele uue õpetaja lisaks. Õppetöö tase paranes tunduvalt. Kooliaasta teisel poolel korraldati ka kaks pidu, kus kanti ette kaks õpilaste näidendit. Kolmekümnendail muutus Vastseliina muusikaelu väga elavaks. 1933. aastal hakkasid õpi-lased keelpillide vastu huvi tundma ja Saarniit asutas kooli mandoliiniorkestri. 9. juulil 1933. aastal peeti juba viies Vastseliina laulupäev. 1933/34. kooliaastal korraldati kolm pidu: jõulude ajal, märtsis ja mais. Märtsis kanti ette laulumäng “ Rinaldo Rinaldini”, millele Johannes Saarniit ise muusika lõi. Johannes Saarniit katsus sel kooliaastal luua koolis okariinoorkestrit, kuid see ei äratanud erilist huvi, seepärast loobus ta selle idee edasisest arendamisest. 1934. aastal otsustasid Laulu- ja Mänguseltsi liikmed ette kanda opereti “ Kevadfee”, mida Saarniit oli “Vanemuises “ näinud ja ta võttis lavastamise enda peale. Tegelaste arv ulatus 35 inimeseni, kellele lisandus 12-liikmeline salongiorkester. Viimane oli üsna võimekaks orkestriks kujunenud ja tuli oma ülesandega hästi toime. Sellise hinnangu andis orkestrile ooperilaulja Elsa Maasik. Mitmete näidendite ja operettide mängimine õhutas Laulu- ja Mänguseltsi tegelasi üha hoogsamale tegevusele, mis hoidis ära poliitiliste kirgede lõkkelelöömise Vastseliinas. 23. ja 24. septembril 1934. aastal peeti Vastseliina Põllumeeste Seltsi teine põllumajandus-näitus, teise päeva lõpul toimus pidu, kus esines ka Johannes Saarniit. 1934. aasta suvel toimus Võru-, Valga- ja Petserimaa laulupäev, kus oli põhimõtteks, et kavva võetakse ka nendest maakondadest pärinevate heliloojate laule ja üldjuhtideks on kolme maakonna tuntumad koorijuhid. Üheks üldjuhiks oli Johannes Saarniit . 1935. aasta oli raamatuaasta, sest möödus 400 aastat esimese eestikeelse raamatu (“Katekismus”) ilmumisest. Johannes Saarniit korraldas sel puhul 1. detsembril raamatunäituse, kus oli eksemplare kõikidest ajalehtedest ja ajakirjadest ning hulk raamatuid. Samal kooliaastal korraldas Johnnes Saarniit esmakordselt Vastseliina talispordipäeva. 1936/37. aasta kujunes kultuurielus sündmusterohkeks. Tähistati Vastseliina kooli 200. aastapäeva. Lisaks sellele tuli Saarniidul juubeli puhul kirjutada ülevaade kihelkonnakooli ajaloost. Aktus ja pidustused toimusid 1937. aasta septembri teisel poolel seltsimajas, sest koolimajal puudus saal. Peole oli kutsutud haridusminister, Võru Maavalitsuse esimees, koolide inspektor, vallavalitsuse liikmed, seltskondlike organisatsioonide esindajad ja endised õpilased. Aktusekõne pidas Johannes Saarniit. Kolmekümnendate lõpul loodi Vastseliinas veel mitmeid organisatsioone. Paljude liikmeks ja eestvedajaks oli Johannes Saarniit. 1939. aasta 30. märtsil omistati Saarniidule Punase Risti viienda järgu teenetemärk riigile osutatud teenete eest. Samal aastal toimus 11. üldlaulupidu, kust võttis osa ka Vastseliina koor. 1938/39. kooliaasta oli huvitav selle poolest, et õpilased hakkasid kooli arengus suuremat osa etendama. Seeläbi tõusis ka õppeedukus. 1939/40. kooliaasta algas sõjasündmustega, mis jätsid oma jälje ka koolitööle. Kultuurielu kulges näiliselt normaalselt, kuid endist ärksust enam ei olnud. 1940/41. aastal toimus koolis üleminek uuele õpetamisviisile, mis oli vastuolus endiste arusaamadega. Samal aastal seiskus ka kultuurielu Vastseliinas, kuna Saarniit ei saanud enam organisti ametit pidada. Aeg oli raske. .Rinne nihkus üha lähemale Vastseliinale ning venelased hakkasid taganema. Vastseliina alevikus toimus lahing. Peagi hakkas sakslaste väesalku Vastseliinast läbi sõitma. Ööbiti seltsimajas ja ümbruskonna majades. Saarniidult nõudis kooli juhatamine suurt pingutust, kuna kogu aeg oli oht, et kooliruumid võetakse ära.Taidlusringide töö ei katkenud, kuid näidendite lavastamine muutus võimatuks. Peagi hakkasid sakslased ära võtma kooliruume, see häiris koolitööd. Okupatsiooniajal peetavatel võidupühadel tuli kõne pidada Saarniidul, sest keegi teine ei julgenud seda teha. Oma kõnes mainis ta, et suurrahvad peaksid aru saama, et ka väikerahvastel on õigus oma elu ise korraldada. Õnneks mingeid tagajärgi öeldule ei järgnenud. Vastseliina ümbruskonnas oli seltskondlik tegevus sõja ajal peaaegu soikunud, kuid Vastseliinas püüti seda jätkata ning lauljaid tuli kokku veel rohkemgi kui varem. 1943/44. aastal muutus õppetöö üliraskeks, kuna kaks õpetajat lahkusid ja koolil oli raskusi valgustusega. Saarniit püüdis hankida elektrit saksa sõjaväe töökodadest. Sellel ettevõtmisel oli vähe toetajaid, kuid kui liin sai valmis, oli tahtjaid palju. 1944. aastal evakueerus Saarniit Põhja-Tartumaale. Sealt edasi läks ta Pärnu lähedale Torisse, kuhu jäi koos perega peatuma. 1970. aastal tulid nad Võrru elama. 1992. aastal, olles 94-aastane, hakkas tervis halvenema ja Johannes Saarniit oli sunnitud Torisse poeg Olevi juurde elama asuma. Ta suri 1995. aastal ja on maetud Vastseliina kalmistule. Suur on olnud Johannes Saarniidu mõju Vastseliinale ja ümbruskonnale. Siin õpetas ta aastakümnete jooksul lapsi, juhtis seltsielu, oli Vastseliina kiriku organist, orkestrite, kooride, näitemängude ja laulupidude juht – Vastseliina kultuuri kandja.

 

Liphartid

T. Rosenbergi uurimuse järgi pärineb Liphartide suguvõsa tõenäoliselt jõukast Tallinna kodanikusoost. Kui kõrvale jätta Vene kroonu, oli Liphartide suguvõsa 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni suurimaks maaomanikuks Liivimaal ning ilmselt kogu Baltikumis. Laiemalt on Liphartid tuntuks saanud kunstikogujate- ning tundjatena. Päris mitmed mõisahärrad olid armastatud ka lihtrahva seas.

XVIII sajandist oli Vastseliina lossimõis kuulunud kroonule, kes oli andnud mõisa mitmetele vene suurnikele tarvitada. 1766. a ostis mõisa kaardiväe rittmeister Carl von Liphart (1719-92), kes pani aluse ka mõisnike osalemisele heategevuses. Tema toetusel ehitati aastal 1772 praeguseni säilinud kirik, samuti määras ta oma testamendis toetuse Vastseliina ja Raadi mõisa alla kuuluvatele vaestele.

Neljandaks Raadi ja Vastseliina majoraatomanikuks oli Guido Reinhold von Liphart, keda rahvasuus pärishärra Viidoks kutsuti. Tema lasi kohendada Vastseliina mõisahooneid ja rajas nende juurde liigirikka kauni pargi. Sinna pidanuks tulema ka väike lossikene ning oja ülespaisutamise läbi suurem veekogu koos joaga, kuid need tööd jäid tema varase surma tõttu lõpetamata. G. von Lipharti tellimisel ja kulul käis pikemat aega Vastseliina mõisas haigeid vastu võtmas ja talurahvale tervishoiu alast nõu andmas noor Võru linnaarst Fr. R. Kreutzwald.

G. von Lipharti surma järel sai mõisa omanikuks tema vend Gotthard Lionel von Liphart, kellel tekkisid liigutavalt idüllilised suhted talurahvaga. 1843. aastal verivärske Vastseliina majoraathärrana tegi ta suure annetuse kiriku heaks, kandes selle remontimise kulud ning kinkides kirikule uue oreli ja altarimaali.

1857. aastast telliti Lipharti kulul igasse kooli- ja kohtumajja üks eestikeelne ajaleht.

1883. aastaks valmis tema toel Vastseliina kihelkonnakool, mida koguni Vastseliina universiteediks on kutsutud. Praegu tegutseb selles majas Vastseliina Muusikakool.

Gotthard von Lipharti 80. sünnipäeval kõlasid Vastseliina kihelkonna esindaja sõnad: Üht niisugust härrat kui Teie ei ole meil mitte enne olnud ega saa ka pärast Teid mitte saama.

G. von Liphartile avaldati suurt austust ka ta surma järel (1885): Vastseliina kihelkonna piirilt kandis kihelkonnarahvas ta puusärgi kirkusse; härra maeti Vastseliina kalmistu perekonnakabelisse.

Viimase majoraathärraga ei olnud talurahval sugugi hea läbisaamine. Uuel majoraathärral puudus huvi ja hool praktiliseks mõisapidamiseks ning talurahva vastu oli ta hoolimatu.

Kolme sajandi jooksul Tallinna kaupmeestest Liivimaa rikkaimaks ja ühtlasi kõrgaristokraatseks suguvõsaks kujunenud Liphartitel olnuks kõik eeldused siinmail edasi kesta, kui poleks tulnud I maailmasõda ja seejärel Eesti Vabariik, mis maa nende harijat omandiks muutis ning mõisnikuseisule lõpu tegi.