2017 meienaised

Kolm keskealist meest, kelle sõprus ulatub õppuripõlve, käivad aeg-ajalt õhtuti koos kaardimänguga meelt lahutamas. Nii on ka seekord. Korteri peremees ja üks sõpradest ootavad kolmandat, kes aga ei tule ega tule. Kui ta siis lõpuks, ligemale tunnise hilinemisega saabub, on ta täiesti endast väljas. Ja kui selgub tema hilinemise põhjus, pole ka tema seisundi üle vaja imestada. Ja see põhjus on ootamatu, uskumatu, kohutav ja vapustav! Kui poleks tegemist komöödiaga, peaks isegi ütlema, et traagiline. Nii või teisiti, aga see paneb kolme pikaajalise ja üksteist läbini tundva sõbra vastastikused suhted tõsiselt proovile ning tõestab taaskord, et kui isegi iseennast pole enamasti võimalik põhjani tunda, siis seda vähem on võimalik sajaprotsendiliselt tunda isegi sõpra. Järgnev konversatsioon kannab tüki lõpuni tõsist pinget, kuna probleem on sõprade jaoks enam kui kriitiline. Mis nüüd saab? Selge on, et sõber on hädas, aga kuidas teda aidata? Või kas aidata? Kuidas aidata, et ise seadusega vastuollu ei satuks? Või iseenda tõekspidamistega? Kui traagiline kolmanda sõbra hilinemise põhjus oli, selgub alles tüki lõpus – ja seegi aitab kuni lõpuni pinget hoida. Nüüd järgneb muidugi küsimus, et kus need „meie naised“ siis on? Kus mehed, seal ka naised. Nad on kogu aja ligi – meeste mõtetes ja meeltes, neist mõeldakse ja räägitakse, nende juuresolek ja mõju on selgelt tajutav.